ow O now I needs must part,
parting though I absent mourne,
absence can no ioye empart,
ioye once fled cannot returne.

While I liue I needs must loue,
loue liues not when hope is gone,
now at last dispayre doth prooue,
loue devided loueth none:

üüd, oh nüüd lahkuma ma toesti pean,
Et üksinduses endas leina kanda.
Lahusolek lohutust ei anna,
Room, mis lahkund kord, ei naase eal.

Kuni ma elan, pean ma armastama,
Armastus ei ela, kui on kustund lootus,
Toestab meeleheide viimaks nüüd
Lahutatud armastuses keegi küll ei voida: 

   ad dispaire doth driue me hence,
   this dispaire vnkindnes sends,
   If that parting be offence,
   it is she which then offendes.

   estpeale nukker ahastus mind saadab,
   Viimse lahkuse ta minult viib,
   Kui see lahkumine kannatusi toob,
   On tema see, kes vastutust se's kannab. 

eare when I from thee am gone,
Gone are all my ioyes at once,
I loued thee and thee alone
In whose loue I ioyed once:

And although your sight I leaue,
Sight wherein my ioyes doo lie
Till that death do sence bereaue
Neuer shall affection dye.

allis, kui olen sinust lahkunud,
Läinud koik mu roomud on,
Ma armastanud olen ainult sind,
Kelle armastuses kord ma roomu leida voisin.

Ja kuigi lahkun sinu kaunist kujust,
Ses't unelmast, kus peituvad mu roomud koik,
Kuni surm mu tunded lopuks riisub,
Ei sure iial kiindumus.

eare if I doe not returne,
Loue and I shall die togither.
For my absence neuer mourne
Whom you might haue ioyed euer:

Part we must though now l dye,
Die I doe to part with you,
Him despayre doth cause to lie,
Who both liued and dieth true.

allis, kui ma tagasi ei pöördu,
Armastus ja mina sureme siis koos,
Minu puudumist sa iial ära leina,
Ära leina seda, kes sulle kestva roomu tuua voinud.

Lahkuma nüüd toesti peame, sest suren ma,
Suren, lahkuda et sinust,
Ahastus sunnib heitma puhkama
Seda, kes toes nii elas kui ka suri.

John Dowland, 1597