sünnib ex tempore - ühes hetkes -
olles viiv hiljem endast maha jätnud vaid mulje,
emotsiooni, mille see kuulajas tekitas. Ajalooline muusika
on seevastu midagi, mis on täpselt fikseeritud - osa
hoolikalt ülestähendatud minevikust, mida ei saa
muuta. See on kirja pandud või trükitud sadade
aastate eest munkade ning kroonikute, õukonna
heliloojate ning linnamuusikute poolt, hästi kaitstud
nii hiirte-rottide kui sõdade laastavate
tagajärgede eest: niisama hoolikalt, kui hinnalised
maalid vdi skulptuurid, juveelid, kuld ja kalliskivid -
"fine knacks for ladies" - J. Dowlandi laulus.
egelikult pole see aga kaugeltki nii lihtne.
Aegadest, mil puudusid lindistamisvõimalused, pole
säilinud ajaloolist muusikat - on vaid ajaloolised
noodid, milledest võime luua muusika neist lauldes
või mängides. See võiõ olla
oletatav taasesitus, uuslooming on see aga kindlasti. Sajad
õpetajad on kirjutanud tuhandeid raamatuid. Osa neist
trükiti, paljud kopeeriti aga käsitsi. Me
võime nende kaudu saada ettekujutuse sellest, kuidas
muusikud mõtlesid ning tundsid ning toimisid; kui
palju nende muusikast oli kirja pandud ning kui palju
eeldati improviseerimist, millist mõju pidi see
avaldama kuulajale; kuidas õpetati oskusi, mida iga
haritud inimene võis nii praktiliselt rakendada, kui
nende üle teoretiseerida. Muusikat õpetati
küll kui loovat Kunsti, samas aga ka kui
süsteemset Teadust. Lisaks kõnelevad meile vanad
käsikirjad sellest, kus ja millal, kellele ja kui palju
ja mille eest maksti; kui palju muusikuid osales
näiteks Medici'te pulmas; mida muusikud oma
igapäevaelus tegid, millised nägid välja, kui
kallid olid nende pillid ning palju, palju muud...
ks võimalus rekonstrueerida noore
Ülikooli muusikaelu Baltikumis on uurida reaalseid
tõendeid, mida on võimalik leida
kohapealsetest allikatest. Ajalugu on endaga palju kaasa
viinud, kuid see, mis on säilinud, on tänases
Tartus paljudel puhkudel kõrva võinud
rõõmustada. Via Sonora kasutab siinkohal aga
märksa loomingulisemat lähenemist algmaterjalile.
Muusikute erinev taust, mis ulatub katoliku kirikust
jazz-klubini ning muusikakoolidest sümfooniaorkestrini,
loob eriliselt mitmekesise ning värviküllase
terviku. Heliloojaid nagu John Dowland ja Tobias Hume on
tänapäeval väga erinevast küljest
põhjalikult uuritud: sõdur või spioon,
rändav üliõpilane või
kultuuriatasee. Me teame, et nad käisid nii
Prantsusmaal kui Itaalias, Saksamaal kui Rootsis; et nende
kirjutatud muusikat võib leida kõikjalt neist
paigust ning et Baltikum jagas tol ajal ühist kultuuri
suurema osa Rootsi ning Põhja-Saksamaaga, niisiis:
"Miks poleks pidanud need lood kõlama ka siin?"
mprovisatsiooniline Muusika
egelikult pole see aga kaugeltki nii lihtne.
Aegadest, mil puudusid lindistamisvõimalused, pole
säilinud ajaloolist muusikat - on vaid ajaloolised
noodid, milledest võime luua muusika neist lauldes
või mängides. See võiõ olla
oletatav taasesitus, uuslooming on see aga kindlasti. Sajad
õpetajad on kirjutanud tuhandeid raamatuid. Osa neist
trükiti, paljud kopeeriti aga käsitsi. Me
võime nende kaudu saada ettekujutuse sellest, kuidas
muusikud mõtlesid ning tundsid ning toimisid; kui
palju nende muusikast oli kirja pandud ning kui palju
eeldati improviseerimist, millist mõju pidi see
avaldama kuulajale; kuidas õpetati oskusi, mida iga
haritud inimene võis nii praktiliselt rakendada, kui
nende üle teoretiseerida. Muusikat õpetati
küll kui loovat Kunsti, samas aga ka kui
süsteemset Teadust. Lisaks kõnelevad meile vanad
käsikirjad sellest, kus ja millal, kellele ja kui palju
ja mille eest maksti; kui palju muusikuid osales
näiteks Medici'te pulmas; mida muusikud oma
igapäevaelus tegid, millised nägid välja, kui
kallid olid nende pillid ning palju, palju muud...
ks võimalus rekonstrueerida noore
Ülikooli muusikaelu Baltikumis on uurida reaalseid
tõendeid, mida on võimalik leida
kohapealsetest allikatest. Ajalugu on endaga palju kaasa
viinud, kuid see, mis on säilinud, on tänases
Tartus paljudel puhkudel kõrva võinud
rõõmustada. Via Sonora kasutab siinkohal aga
märksa loomingulisemat lähenemist algmaterjalile.
Muusikute erinev taust, mis ulatub katoliku kirikust
jazz-klubini ning muusikakoolidest sümfooniaorkestrini,
loob eriliselt mitmekesise ning värviküllase
terviku. Heliloojaid nagu John Dowland ja Tobias Hume on
tänapäeval väga erinevast küljest
põhjalikult uuritud: sõdur või spioon,
rändav üliõpilane või
kultuuriatasee. Me teame, et nad käisid nii
Prantsusmaal kui Itaalias, Saksamaal kui Rootsis; et nende
kirjutatud muusikat võib leida kõikjalt neist
paigust ning et Baltikum jagas tol ajal ühist kultuuri
suurema osa Rootsi ning Põhja-Saksamaaga, niisiis:
"Miks poleks pidanud need lood kõlama ka siin?"